23.veebruaril tähistati meie koolis Eesti Vabariigi sünnipäeva. Meie klass võttis selles ka osa. Meie klassi ülesandeks oli kirjutada aktusele kõne. Ühel kirjanduse tunnil, iga õpilane üritas kirjutada oma Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kõne. Hiljem õpetaja luges kõik need läbi ja tegi ühe ilusa kõne, kus oli nii tema mõtteid, kui ka meie nipsakaid lauseid. Kõne lugesid ette Keitlin ja Maksim, nii me terve klassiga valisime. Ja loomulikult kõne lugemine läks meil väikese tralliga ka :D Kõne lõpus, kui Maksim pidi lausuma lõpplause, unustas ta sõnade järjekorra ning väikese pausi järel hakkas parandama oma viga :) Loodame, et sellega jääb see kõne kõigile meelde, tuli väga vahva välja :D
Me ei ole praegu koolitunnis, ei lahenda matemaatikaülesandeid, ei harjuta komakohta, ei avasta keemiatunnis ainete saladusi. Me oleme kogunenud siia saali Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Nagu iga aasta sel ajal. Miks?
Lihtne vastus oleks, et 97 aasta tagasi sai alguse meie riiklus. Esimest korda maailma ajaloos tekkis maailmakaardile Eesti riik. Ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähtsat sündmust vääriliselt tähistada.
Ma usun, et olete minuga nõus, kui väidan, et nii paljude aastate tagant ei oska me vabaduse kättevõtmises näha enam hiigelsaavutust. See ei ole midagi materiaalset, mida saab kätte võtta, katsuda, maitsta, näha, sest me ei mõtle sellele, see on meil nii loomulik nagu õhk, mida jätkub ju kõigile ja mis iial otsa ei saa. Aga olukorras, kus Euroopa südames lõhkevad mürsud ja hukkuvad inimesed, peaksime meelde tuletama, et vabadus ja iseseisvus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, mille olemasolu on iseenesestmõistetav nagu see, et iga päev koidab uus päev. See ei ole nagu kandikul ette toodud maitsev toit, mida südamerahus nautida. Trivime Velliste on öelnud, et vabadus ei ole teenus, mida saab sisse osta. Selle eest on tulnud võidelda ja selle säilitamiseks tuleb meilgi oma panuse anda.
Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin mingi sügavama tähenduse. Aga kuidas saab oma riiki väärtustada? Kas iga-aastaste aktustega? Paraadidega? Hümnilaulmistega?
Ka sellega. Kuid me ei laula ju hümni iga päev ja paraadegi toimub vaid kaks korda aastas. Mida saavad siis õpilased ja õpetajad ära teha, et vabadus ja iseseisvus oleksid tõelised?
Väga palju, sest ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Aegadel, kui meie eest võttis vastu otsuseid tsaarivõim või kommunistlik partei, idanesid vabadusideed just hariduses. Okupatsiooniaastail aitas haridus säilitada eesti keele ja kultuuri ning rahva väärikuse.
Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas. Me saame rännata mööda maailma, valida töökohta, kooli, olgu need siis Eestis või mujal maailmas. Meie ees on lahti kõik teed. Aga tähtsam kui füüsiline vabadus on vaimne vabadus. Kas me vaim on vaba? Milline on seesmiselt vaba õpilane või õpetaja, kes ei piira kunagi teise vabadust ega tegutse põhimõttel enne teen- siis mõtlen?
Esiteks on see õpilane, kes on vaba hinnetehirmust ning kes ei tee riigieksameid ainult hea tulemuse pärast, vaid kellel on kindel siht silme ees. Head hinded ei garanteeri head haridust, nagu ei garanteeri paber häid kutseoskusi.
Teiseks, õpetajad saavad end vabana tunda vaid siis, kui ei pea kartma õpilaste kehvade eksamitulemuste pärast. Nad peaksid aitama õppida, kujuneda iseseisvalt mõtlevaks isiksuseks, kes suudab elus teha vabasid valikuid, mille eest ta on valmis ka vastutama. Koolijuhid ei peaks pidevat hirmu tundma kooli maine pärast ning selle pärast, kas kool jääb või kaob.
Kui nii õpilane kui õpetaja lähevad hommikuti kooli mitte koolikohustustest, vaid koolivabadusest, ma julgen kasutada siinkohas koguni sõna koolirõõmsana, ongi nad vaimselt vabad. Ja mida rohkem selliseid vabasid inimesi haridusmaastikul oma tegusid teeb, seda vabam ja iseseisvam Eesti on.
Et sade saavutada, tuleks aga muuta oma mõtteviisi, vabastada end hirmudest, mis seotud kooli ja haridusega. India filosoof Sri Chinmoy on öelnud: "Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna olen ma arukas. Seepärast muudan iseenast".
Täname kuulamast ja soovime kõigile head vabariigi aastapäeva!
Me ei ole praegu koolitunnis, ei lahenda matemaatikaülesandeid, ei harjuta komakohta, ei avasta keemiatunnis ainete saladusi. Me oleme kogunenud siia saali Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Nagu iga aasta sel ajal. Miks?
Lihtne vastus oleks, et 97 aasta tagasi sai alguse meie riiklus. Esimest korda maailma ajaloos tekkis maailmakaardile Eesti riik. Ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähtsat sündmust vääriliselt tähistada.
Ma usun, et olete minuga nõus, kui väidan, et nii paljude aastate tagant ei oska me vabaduse kättevõtmises näha enam hiigelsaavutust. See ei ole midagi materiaalset, mida saab kätte võtta, katsuda, maitsta, näha, sest me ei mõtle sellele, see on meil nii loomulik nagu õhk, mida jätkub ju kõigile ja mis iial otsa ei saa. Aga olukorras, kus Euroopa südames lõhkevad mürsud ja hukkuvad inimesed, peaksime meelde tuletama, et vabadus ja iseseisvus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, mille olemasolu on iseenesestmõistetav nagu see, et iga päev koidab uus päev. See ei ole nagu kandikul ette toodud maitsev toit, mida südamerahus nautida. Trivime Velliste on öelnud, et vabadus ei ole teenus, mida saab sisse osta. Selle eest on tulnud võidelda ja selle säilitamiseks tuleb meilgi oma panuse anda.
Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin mingi sügavama tähenduse. Aga kuidas saab oma riiki väärtustada? Kas iga-aastaste aktustega? Paraadidega? Hümnilaulmistega?
Ka sellega. Kuid me ei laula ju hümni iga päev ja paraadegi toimub vaid kaks korda aastas. Mida saavad siis õpilased ja õpetajad ära teha, et vabadus ja iseseisvus oleksid tõelised?
Väga palju, sest ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Aegadel, kui meie eest võttis vastu otsuseid tsaarivõim või kommunistlik partei, idanesid vabadusideed just hariduses. Okupatsiooniaastail aitas haridus säilitada eesti keele ja kultuuri ning rahva väärikuse.
Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas. Me saame rännata mööda maailma, valida töökohta, kooli, olgu need siis Eestis või mujal maailmas. Meie ees on lahti kõik teed. Aga tähtsam kui füüsiline vabadus on vaimne vabadus. Kas me vaim on vaba? Milline on seesmiselt vaba õpilane või õpetaja, kes ei piira kunagi teise vabadust ega tegutse põhimõttel enne teen- siis mõtlen?
Esiteks on see õpilane, kes on vaba hinnetehirmust ning kes ei tee riigieksameid ainult hea tulemuse pärast, vaid kellel on kindel siht silme ees. Head hinded ei garanteeri head haridust, nagu ei garanteeri paber häid kutseoskusi.
Teiseks, õpetajad saavad end vabana tunda vaid siis, kui ei pea kartma õpilaste kehvade eksamitulemuste pärast. Nad peaksid aitama õppida, kujuneda iseseisvalt mõtlevaks isiksuseks, kes suudab elus teha vabasid valikuid, mille eest ta on valmis ka vastutama. Koolijuhid ei peaks pidevat hirmu tundma kooli maine pärast ning selle pärast, kas kool jääb või kaob.
Kui nii õpilane kui õpetaja lähevad hommikuti kooli mitte koolikohustustest, vaid koolivabadusest, ma julgen kasutada siinkohas koguni sõna koolirõõmsana, ongi nad vaimselt vabad. Ja mida rohkem selliseid vabasid inimesi haridusmaastikul oma tegusid teeb, seda vabam ja iseseisvam Eesti on.
Et sade saavutada, tuleks aga muuta oma mõtteviisi, vabastada end hirmudest, mis seotud kooli ja haridusega. India filosoof Sri Chinmoy on öelnud: "Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna olen ma arukas. Seepärast muudan iseenast".
Täname kuulamast ja soovime kõigile head vabariigi aastapäeva!
Kommentaarid
Postita kommentaar